highway of life

päkapikula on üks imeline maa...

Lugesin täna päkapikumängimisest. Seoses sellega tuli endal meelde igasuguseid vahvaid mälestusi sellest ajast, kui veel ise sussi akna peale poetasin. Täielik nostalgia tuli kohe peale.
Näiteks olin ma tookord hirmus kaval. Et rohkem hääd saada, õmblesin sussi ka oma lemmikloomale ning nõnda ilutseski aknal kaks sussi. Hommikuti oligi vahel õnneks läinud :D
Küll ma siis alles särasin suurest geniaalsusest :D Ja siis veel igasugused mässamised jõulukalendritega. Need olid mul alati toredad.

Tegelt on kohati kohutav igatsus selliste aegade järele. Ja kusagil südames ma usun ja tahan siiani uskuda, et tegelikult ikkagi on olemas õige pisikesed punaste kuubedega päkapikud, kes öösiti teevad magicut ning pääsevad kuidagi akna tagant tuppa sussi sisse maiustusi poetama. Võibolla nad tõesti ei jõua alati kusagile ning seetõttu on olemas abilised emme-issi-vanaema-vanaisa-õde-vend-kasvatajatädi jne. Ning samamoodi tahan ma uskuda, et kusagil, nt Lapimaal, ongi olemas see päris jõuluvana. Habemik, kes kunagi ei väsi jõulurõõmust ning kes pugib jõulumemme tehtud putru mandlitega ning kes alati sõidab põhjapõtradega ning kaugusest kostub kuljusehelinat kui nad tulevad.
Las see jääda minu unistuseks ja lootuseks. Kui teie ei taha uskuda, ärge uskuge, aga laske vähemalt minul seda teha.

Hetkemuusika: Happy End - Kaze Wo Atsumete

posted by me @ 6:26 AM