Highway of Life

pühapäev, juuli 31, 2005

Folkonski jutud

Folgil käidud. Emotsioon laes. Nii tore, nii lahe. parim.
Parima elamuse välismaistest esinejatest pakkusid minu jaoks Valgevene Osimira ning Shoti Brolum. Mõlemal sai end ikka jäägitult välja elatud.
Kodumaistest teadagi Virre (kui lahe oli paljajalu vihmalombi sees tantsida), Vägilased (märjamurutantsud) ning Oort. Ülilahe oli muidugi see, et Vägilased olid lisalooks omale ühe Haydamaky tegelase appi palunud :D Kahju, et nad tervet punti kohale ei toonud.
Muidu aga oli kõige lahedamaks avastuseks Rohelisel Laval esinenud austraallaste rändpunt Laliya. Kaif esimesest helist mu jaoks.
Oodatud trombid, keeristormid ja tornaadod jäid ka ära ning tavaline paduvihm ei suutnud midagi rikkuda, pakkus vaid rohkemat elamust. Tõsi, külm küll hakkas vahepeal, kuid soe tee ning kuivad riided leevendasid seda. Vahepeal muidugi tekkisid paaril korral mõned isiklikud kergelt mustad augud mõtetes, aga sellest sain ka välja rabeletud. Ning mõni välja torisetud lause aitas kah.
Seda folki jäävad nüüd meenutama märjad riided pesunööril, autogrammid plaadil ning ohjeldamatud mälupildid ning üks pisike ja punane paistes muhk jalal, mille mingi tundmatu putukahakatis mulle tekitas (ja see ei olnud kohe kindlasti mõni tüütu sipelgas)
Alustan nüüd uue folgi ootamist. Siis juba uue hooga!
Ja on ülitore kui punkti kogu üritusele paneb midagi, mis päris viimasel hetkel üle pika aja endalegi pisut ootamatult, kuid loodetult tuleb :D
Väsinud, kuid õnnelik Staari

Hetkemuusika: Brolum - Lovers´ Tiff

kolmapäev, juuli 27, 2005

the DAY has come

Eila õhtul toppisin mõned üksikud viimasehetke asjad folgikotti ning kott sai nüüd üks suur pirakas. Ja õhtu lõpetuseks jõudsin veel vaadata filmi "Dodgeball". Millega iseenesest jäin rahule, sest tegemist oli siiski spordifilm-komöödiaga. Ja spordifilme on alati rohkem vaja. No ja Vince Vaughn on ka alati pädev. Aga Ben Stiller on tihtipeale mingi haibitud tegelinski. Kokkuvõttes 5,5/10-st
Nüüd aga kott selga ning Viljandi poole teele. Kohtume folgil (või siis kui folgile ei tulda, siis kohtume taas pühapäeval :D )

teisipäev, juuli 26, 2005

zzzombistunud

Täitsa p....e kui hüsteeriliselt naljakas film oli Peter Jackson´i "Braindead" Ülihea zombiefilm. Parajalt räige ja jabur, aga see oli nii-nii naljakas. Verd oli sadade liitrite kaupa. Vahele oli põimitud klassikaline armastuslugu. Armastajad peaosalised olid mu meelest väga head oma rollides. Ja hea meel oli näha nii mõndagi LOTR-ist tuttavat nägu kaamera ees kui ka kaamera taguseid nimesid näha :D Beebi-zombie pargisjalutamise stseen oli väga hea ning hiid zombie-ema üsa avanemine kah ning muidugi zombieseks. Ja muruniidukistseen on ilmselt klassikaks saanud. *läheb naerab edasi* Kokkuvõttes kõva 7,5/10-st. Tubli, PJ!

Folgikott on peaaegu pakitud ning olen valmis teele asuma! :D

Lugesin just üht teemat kellegi blogis ja see tõi mõned mälestused esile. Nuuks. I need a hug!

Hetkemuusika: Air möllab taaskord taustaks

esmaspäev, juuli 25, 2005

fatal sounds of broken dreams

Üks tavaline tööpäev oli täna. Muidu kuhjan juba vaikselt asju üht hunnikusse, et siis kergem folgikotti pakkida oleks. Ja kõrged kontsad väsitavad. Ei tasu neid isegi selleks mitte kanda, et püksisääred vastu maad ei lohiseks. Eelistage jalasõbralikke nõusid! :D
Ning... minu blogis ei saa üle ega ümber filmiteemast.
Täna vaatasin lõppude lõpuks ära "The Virgin Suicides" ning olen suures vaimustuses. Sofia Coppola teab mida ta teeb. Minu jaoks üks parimaid režissööre. Aga film ise oli kohati nii müstiline ning jättis tõlgendusruumi. Nii kurb. Nii masendav. Nii ilus. Imeilusate kaadritega, mis kohati nii lihtsad, kuid nii mõjusad. Näitlejad olid head- Kirsten Dunst ja Josh Hartnett üllatavad mind alati uuesti. Otseloomulikult ka originaalmuusika (Air ikkagi).
Erilisemad kohad olid telefoni teel üksteisele plaatide mängimine; Cecilia puu otsast (eriti müstiline!) poisile silma vaatamas; õhupallid; Luxi tõusmine spordiväljakul peale koolipidu (tema nägu ütles palju); päris viimane pidu maskides (super olustik). Tegelikult oli neid veel ja veel, aga ega´s siis kõike ka kirja saa panna.
Kokkuvõttes 9,5/10-st

Hetkemuusika: Air - Cherryblossom Girl

pühapäev, juuli 24, 2005

my-so-called-life

Peale selle, et nädalavahtusel õnnestus pidevalt kuskile vihma kätte jääda, jõudsin veel raamatutki lugeda ning veel igasuguseid kasulikke ja vähem kasulikke asju teha :D
Ja tegelikult meenus mulle täna üks paarinädalatagune vaatepilt, mis tookord miskipärast kärmelt ununes. Nimelt olid kaks pisikest poisipõnni sidunud vaevu märgatava niidi (kuid siiski mõne nurga alt vägagi hästi märgatavale) külge mingisuguse metallmündi ning siis selle aknast välja visanud. Ja nii nad seal üleval korrusel oma akna peal vaikselt naeru kihistades ootasidki, et millal keegi liimile läheb. Päris naljakas oli neid seal jälgida. Enamus rahvast tabas ikka asja ära.
Ja veel... ma astusin täna spetsiaalselt ühte poodi sisse sellepärast, et seal mängis Dagö plaat :D Tegin tarka nägu, sobrasin ka paanikas tibide vahel kraami ning nautisin plaati. Sain oma pisikese annuse Dagöt kätte ja tulin tulema :D
Aga jah... nagu ühele filmifriigile südameasjaks on, siis...
Nädalavahetusel muude tegevuste kõrvale ja vahele vaadatud filmid:

"The Amityville Horror" (1979. aasta versioon)
Oli päris hea ning kohati kergelt õõvastav. Eriti spooky oli veel mingi leebekoeline la-la-la laulukene filmi alguses ning lõpus ka. Ütleme nii, et päris värisema siiski ei ajanud, aga jah, need mõned kohad... James Brolin vedas peaosa päris kenasti välja (btw - tal oligi nooruses mingeid kergeid sarnasusi tolle õige Amityville´i mõrtsukaga) ning naissilmailu pakkus Margot Kidder. Tegelikult tahaks nüüd hirmsasti ka uusversiooni näha. Võrdlusmomendi pärast. Kokkuvõttes 7/10-st

"Finding Nemo"
Absoluutselt üks parimaid animafilme mida kunagi näinud olin. Kõik oli lihtsalt amasiingne. Stoori oli ülihea ning kogu mereelu oli ikka vapustavalt kenasti kujutatud. Filmis oli parajalt nalja, kohati ka parajalt kurbust. Kõike, kõike... Ja hääled olid ka hästi valitud. Kajakad olid oma "Mine, mine, mine-iga" ühed parimad, haide-klubi oli ka suurepärase ideega ning kilpkonn oli nagu laksu all :D Pixari vennad on tegijad!!! Two thumbs up!!!Kokkuvõttes 9,5/10-st

"Johnny English"
Minu jaoks on Rowan Atkinson end kogu oma Härra Oa naljadega ilmselt juba ammendanud. Film ajas mind alles lõpu poole paariks korraks naerma. Film oli nagu üks väga-väga mage ja halenaljakas Bond. Haigu-haigu..Kokkuvõttes 4,5/10-st

"Tadpole"
Filmi nüüdseks juba õige mitu korda nähtud. Minu jaoks sama mahlakas ja sama huvitav, heade näitlejatöödega, maitsekalt vürtsitatud film. Ikka 8,5/10-st

FOLK on tulekul!!!!!
ps! mu kõht valutab

reede, juuli 22, 2005

külili

Eile kulutasin äärmiselt hästi 200 eeku ning otsustasin lõpuks ometi ära osta "Sideways´i". No kaua võis? Üle poole aasta oli film nägemata. Nüüd aga vaadatud ning tuli välja, et oligi täpselt sama hea film nagu ma salamisi ja vähem salamisi lootnud olin. Nüüd kuulun ka nende hulka, kes arvavad, et Paul Giamatti oleks pidanud oma rolli eest vähemalt oscari nominatsiooni saama. Tõesti mängis nii nagu tema olekski Miles.
Igatahes - üks igati hea film. Soovitan soojalt! Minult 9,5/10-st (sest päris täiuslikke filme ei ole ju olemas)

Ja kui üleeile tegelesin arbuusi pildistamisega, siis eile pildistasin mureleid :D I´m a freak :D

Hetkemuusika: Sebastien Tellier - Fantino

EDIT!!!
Täna jäi aga ette "Reign of Fire" DVD. Ja kuna ikka suht odavalt müüdi seda, siis pidin selle ka ostma. See oli nimelt üks väga väheseid Christian Bale´iga filme, mis mul nägemata oli. Nüüdseks on ka see viga parandatud. Filmi idee iseenesest polnud sugugi paha. Filmi esimene pool oli ka parem, teise poole tegevus hakkas kuidagi kiiresti minema, mis natukene häiris. Ei olnud enam seda põhjalikkust. Aga näitlejad olid muidugi head (Chris loomulikult ja Gerald Butler, McConaughey polnud ka väga hull) Ja eriti toredad olid muidugi lohed! 6,5/10-st
Haaa.. ja ma nägin oma 2-4 klassi peotantsuõpetajat täna. He hasn´t aged a day.
Ja vähe sellest, et Air on shopingumuusikaks pandud, siis nüüd kuulen juba mitmendat korda taustaks Jarre´d. Täiesti masendav! Ja siis kuulsin veel kuidas keegi tarkpea oli "Heliseva muusika" laulu "Favourite things" ära solkinud... Not good...
Ja ikka veel sajab...

Hetkemuusika: Karavan - Pärlipüüdja

neljapäev, juuli 21, 2005

maast ja ilmast

Hommikul lippasin paljajalu kastemärja muru sees. Maapind oli külm. Jalad hakkasid külmetama. Ometigi soendas mind pilve nurga alt piiluv päikene. Sedamoodi algas minu tänane päev.
Seejärel avastasin lõuna ajal, et ainult valged liblikad lendavad. Vähemalt linnas. Vähemalt mina pole teisi näinud. Seejärel tähendati, et liblikas minu pluusi rinnal lendleb ja kekutab oma läikiva kehapinnaga. Ja kui juba, siis ei tasu ju kunagi unustada ka kõhus lendlevaid liblikaid.
Ja pisikesed valged koiliblika moodi elukid armastavad mulle end käe peale sättida.
Ja muru sees sibas töökas punasipelgate armee. Üks ronis tiku otsa ning avastas, et puit talle meeldib. Ajas oma tundlad sõjakalt vastu selle tasapinda.
Murelid ja arbuusitükk töölaual lõhnasid nii vastupandamatult
Õhtul tulin jalgsi koju. Läbi kerge vihmasaju tulin keksival sammul ja naeratus näol, vaikselt "Singing in the Rain´i" ümisedes. Piisad muudkui langesid, valgus oli nii kelmikas - tume ja hele mängisid mänge ning mahe tuul puhus rohelisi puulehti ja kõigutas neid kui hälli. Ootasin, et kusagilt piiluks ka vikerkaar, aga ei.
Ja kirsid on juba peaaegu valmis, sõstrad kohe-kohe küpsemas ja ega tikridki enam kaugel ei ole. Maasikaaeg aga on juba läbi saamas. Õunapunnid on hooajaks oma figuurile juba ümaramad vormid tekitanud. .
Ja nüüd on kätte jõudnud õhtutunnid ja peab vastu minema suurele-suurele külmale ja kollasele kuule.

Avage oma silmad ja nautige pisiasju!

Hetkemuusika: Philip Glass & Ravi Shankar - Sadhanipa

kolmapäev, juuli 20, 2005

asi on maitses :D

Ma sain eesti filli sisse :D
Ma ei saanud ajaloo peale :( (kuradima puudujäänud 2 punkti)

Aga tänu sellele, et ma eile juba kõik ära halasin, siis polnudki mul täna enam midagi halada. Võtsin asja väga kergelt ja rahumeelselt. Alguses, ootamisel, oli küll väike närv, aga kui kell sai 12 ja nimekirju ikka üles polnud pandud, siis läks see üle. Lõin käega ja läksin lõunat sööma. Tagasitulles oli kõik selge. Nüüd siis ilmselt lähen filli õppima. Esialgu aastaks, aga kes teab, võibolla hakkab meeldima ja jäängi sinna. Eks elu näitab. Pealegi on veel 2 nädalat aega otsustada. Hee.. ja fillis hakkas siis ilmselt õpetama üks hästi-hästi ühe tuttava inimese moodi mees.
Aww.... ja on HÄSTI tore, kui üks heaks kirjasõbraks sattunud inimene peale ligi aastast vahet kirja saadab ja taas oma tegemistest räägib ja sellest, kuidas ta vahepeal isaks on saanud :D
Õhtul siis asusime koos emaga otse töölt Ultima Thule & Propa kontserdi poole teele. Enne aga tegime linnas peatuse. KuKu´s on äärmiselt maitsev tuunikalasalat. Ja siis jälgisime Tammsaare pargi lähistel üht kajakat. See oli koht, kus ma jõudsin kahjatseda, et fotokat kaasas polnud.
Aga kontsert ise siis. Esmalt kargas mulle buuh-idega ligi terve kari somnikuid (mina teadsin ainult, et kaks peavad kohale tulema - seega oli üllatus :D ) ja nii ma siis kuulasingi nendega kontserti. Kontsert oli hää. Eriti Ultima Thule. Propa pole mulle kunagi eriti istunud. LIVEna olid nad ehk veits paremad kui plaadil. Sibulal olid alguses "aluspüksid" peas ja Volkil möla jooksis. Aga muidu oligi täpselt nii nagu ma juba ammu enne kontserdi algust olin öelnud, siis kui millalgi mai keskel piletid sai ostetud - et Propa on supp, Thule magustoit, Sibul vahukoor tordil ja Vaigla kirss kõige tipus :P Khmm... ja joobunud karvane, kes peale kontserti mul miskipärast kannikast otsustas haarata (oleks siis ühe korra, aga ei, ikka kaks) , oli ikka jabur, mis jabur.
Lõpus tuli päris kiiresti jalga lasta, et viimasele bussile jõuda. Nii ka läks. Buss oli juba peatusest möödas, aga õnneks oli mõistlik juht ning avas uksed, kui talle natuke vehitud sai. Ei pidanud ma oma valutava põlvega ringi kooserdama. Niisiis sorry rahvas, et nii kähku jalga lasin. Aga ühe hüvastijätu te juba saite. Ilmselt teist polnudki nii väga vaja.
Nüüd aga vajun kiiresti-kiiresti nägupidi padjapehmusesse. Homme naada tööd teha. Viimane päev folgi teist päeva ette teha :D
FOLK, FOLK, FOLK! *alustab päevade lugemist NÜÜD*

Hetkemuusika: Ultima Thule - Tung ja torm´i lõpp (lugu, mis mind alati tegudele tahab ajada ja alati lootust annab) ning The Attic - In Your Eyes
... in your eyes I am home
mhmh

teisipäev, juuli 19, 2005

nutt ja hala

Mul on selline tunne, et mind küll ajaloo peale vastu ei võeta. Ükskõik kuidas ma ka ei tahaks. Jäi ju 2 punkti selles testis soovitud tulemusest puudu. Kuid ometigi on lävend ületatud ja selles toredas teises, alla 60-punktiliste testitegijate nimekirjas püsin ma vähemalt kolmandal kohal. Ehk on mul siiski mingi õhkõrn võimalus. Pagan seda teab... Ja äkki ei saa ka filli? Kuigi lävend on ületatud... Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea...
Lihtsalt selline jube la panique tunne on. Paanitsen ja nutan parem praegu ära ja kui homme selgub, et ei saagi sisse, siis on vähemalt natukenegi kergem. Olgugi, et kõik kokku variseb. Ja hulganisti mingeid kaastundeavaldusi sel puhul vastu võtma peab. Aga vähemalt olin ma sel aastal tubli ja astusin sammukese edasi ning viisin dokumendid sisse. Ja kui seekord õnneks ei lähe, siis proovin järgmisel aastal uuesti. Või siis ka täiendavale vastuvõtule augustis. Ja pealegi alustab järgmisel aastal filmi-ja meediakool.
Nutt ja hala, nutt ja hala... Ilgelt nadi tegelt kui nüüd kõik kokku varisema peaks. No kaua võib kõik kokku variseda? Tuleks ka midagi head... Aga ei, alati on nii, et peaaegu kunagi ei vea.
Tegelt ei pea üldse paika see ütelus, et kellel ei vea armastuses, sel veab õnnemängus ja vastupidi. Minu arvates see ei toimi.
Igatahes meenutasin täna igasugu põnevaid asju, mida ma kunagi tulevikus teha tahtsin. Ehk nüüd võtan end käsile ja teen mõne neist ka ära. Vähemalt proovida võiks.
Ei aita see hala midagi... et kui ei saa sisse, siis ei saa ja kõik. Elu läheb edasi, ei mingit seismist vahepeal. Julgelt tuleb end püsti ajada ja edasi proovida. Seda sisendan ma endale igaksjuhuks.
Jaatused ja issameied :D

Hetkemuusika: Dagö - Mõnikord ei vea

esmaspäev, juuli 18, 2005

uni tuleb uksest sisse

Ja minul ongi Hitchhikers vaatamata :( Aga äkki siiski jõuan millalgi. Üksinda kinos käimisega on see lugu alati, et ei kipu kunagi kohale jõudma sinna. Ainult siis, kui mõne filmi järgi tõesti sülg lippab.
Täna sai usinalt tööd tehtud. Alustasin juba folgi nädalasiseste päevade ettetegemist, seega läheb töö veel kõvemas tempos.
Praeguseks (õhtuks siis) olen üsna rampväsinud. Ei tahtnud ühtegi väga keerulist ja tähelepanu nõudvat filmi vaadata. Seega võtsin ette komöödia "Van Wilder". Üllatuslikult kombel oli see aeg-ajalt ka täiesti pädev. Igati särtsakas ja elujõuline. Filmis oli ainult kaks kohta, mis mulle tõeliselt vastu hakkasid.
Igatahes on Ryan Reynolds end nüüdseks kindlasti Kollivuudi murdnud. Kokkuvõttes 5,5/10-st

Ja mõned asjad, millest ma aru ei saa, käivad jätkuvalt pinda... ja mõnest inimesest ei saa ka vahel aru

pühapäev, juuli 17, 2005

FFFF....filmid

Nagu arvasingi, ei jõudnudki Hitchhikersit vaatama. Päeval haaras mind hoopis koristamistuhin ning siis leidsin ühe poolelioleva raamatu ning lugesin seda.
Siis hakkas juba õhtu kätte jõudma. Otsustasin Madagascari ära vaadata. Siis tuli juba telekast kohustuslik "Sex & the City" (korraks tundsin täna isegi ühe tegelasega samastumist) ja siis otsustasin ära vaadata "The Machinist´i". Ja nüüd juba uneaeg. Loodetavasti ei sega mu und siiani kostev SunDance´i mürts.
Aga enne veel filmireview´d.

"Madagascar"
Üldmulje oli päris hea, hoolimata sellest, et vahepealoli ikka ülimalt totraid kohti. Graafiliselt oli kogu film muidugi imeline. Kõik need taustad ja kõik need loomad. Isiklikeks lemmikuteks said psühho-pingviinid :D Film ise oli kohati üks paras hea paroodia American Beautyst, Lion Kingist, Silence of the Lambsist jne.Aga üks asi, mis mind kogu filmi vältel häiris, olid peategelaste hääled. Ja lõputiitreid lugedessain muidugi aru miks - Ben Stiller, Chris Rock, David Schwimmer ja Jada Pinkett-Smith. Niisama võivad nad ju näitlejad olla, aga kui on vaja multikategelastele hääl anda, siis minu arvates jääb neil ikka midagi vajaka. Kokkuvõttes siiski 7,5/10-st.

---

"The Machinist"
Taaskord üks suurepärane ja veel parem film. Peaosas üks minu vaieldamatuid lemmikuid Christian Bale, kes selle rolli jaoks oli ligi 30 kg alla võtnud ning nagu luu ja nahk välja nägi. Akadeemia oleks talle selle rolli eest võinud Oscari anda, vähemalt nominatsioonigi. Film oli ääretult huvitav ning haarav kogu oma stoori poolest. Seda kuni viimaste hetkedeni. Kaameratöö oli kiiduväärt. Samuti meeldis muusika.
Kokkuvõttes kõva 9,5/10-st

:( :)

Homme jääb minu jaoks küll Hitchhikersi külastus ära. Avastasin, et film kestab kaks tundi. See tähendab, et peaksin töölt ära olema vähemalt 2,5-3 tundi. Not good. Järelikult jääb ära.
Lähen seda hoopis täna millalgi võibolla vaatama. Näha ju siiski tahaks.

Aga eile suutsingi "Pikniku rippuva kalju küljes" ära vaadata. Film liigub ikka totaalselt unistavas tempos, kuid ometigi on huvitav. Ja tõlgendusversioone, et mis neist tüdrukutest sai, on küll väga mitmeid. Aga lugesin mingit korralikku uurimustööd koos igasugu faktide ja tsitaatidega raamatust, millega oli siis tõelise lahenduseni jõutud. Ja see oli äärmiselt lihtne lahendus, mis neist sai. Ei olnudki uforööv.

neljapäev, juuli 14, 2005

N nagu nostalgiline või M nagu melanhoolne

Kuulasin täna töö kõrvale vanu Coldplay plaate, kui järsku hakkas mõte iseenesest kerima ikka tagasi ja tagasi. Sinna kõige esimesse hetkesse ja kõige ilusamasse hetkesse, siis veel sinna ja sinna ja siis kõige valusamasse hetkesse jne. Olin juba valmis krokodillipisaraid valama hakkama, kui järsku tundsin puudutust oma õlal ning väljusin mõtetest ja tõstsin klapid peast. Boss tundis muret, et ega mul liiga palav pole ja soovitas teise akna ka lahti teha.
Tõstsin taas klapid pähe ning kätte oli jõudnud kollane ...your skin and bones, turn into something beautiful, you know, you know I love you so

Hetkemuusika: Olav Ehala - Härra Q

Vaikselt vaatab aknast sisse
hõbevalge härra Q,
tuleb minu elamisse,
väga ustav, väga truu.

Üksildaste lohutaja,
kuuma raevu jahutaja,
riidlejate lahutaja,
oled sina, härra Q!

Mulle on sind väga vaja,
kurvad mõtted ära ajad.
Suurte laste lohutaja
kallis sõber härra Q!
Kallis sõber härra Q!
Härra Q...

Minust tead nii head kui halba,
kõrgel on su aknavõlv.
Kas ka siis mu aknal valvad,
kui kord lahkub lapsepõlv?

kolmapäev, juuli 13, 2005

Mu aju suudab vahel ikka imelisi asju kokku genereerida. Eriti kõiges selles, mis puudutab unenägusid. Täna näiteks õnnestus mul üks korralik pooltund näha unes paari oma töökaaslast mingis reality-shows, mis ideekohaselt oleks võinud olla "Buss" (kuigi ma ei ole seda mitte kordagi näinud) No ja siis juhtus seal igasugu stuffi. Aga samas oli sel mingi kahtlane alatoon mõne Mehhiko seebikaga
Ja siis oli veel teine unenägu kah. Mina olin ja siis oli jälle üks töökaaslane ja muidu üks maailma lahedamaid inimesi. Ja siis tekkis sinna hetkeks mu endise klassi inglise keele rühma järjekord (ma teadsin, et tutipeo piltide ilmutamine aasta aega hiljem EI OLE hea mõte! Aga need olid sellegipoolest koomilised!), kes tahtsid meile raamatuid tuua (?), aga meie olime hoopis kuskil mõnusas garaazipealses elamus (no teate küll neid, mis kuskil ameerika filmides on olnud) ja ütlesime neile, et ärge segage, me joome veini ja õlut :D Ja siis juhtus meil seal igast veidraid asju :D Noh... tegelt mitte nii veidraid, aga kummalise tunde tekitas ikkagi :D
Ja siis sellega kuidagi paralleelselt nagu toimus mingi larpitegevus või midagi. Tegelt oli see vist lõppvaatus või midagi, aga kusagilt (ma kahtlustan, et see oli see toosama ajavärav seal sünnalarpil) ronis lava äärele Braveheart-Sprot ja siis veel ilmutas end kusagilt Akro ja Kala pildus paar mingit ääremärkust ja Akro naeratas mingi asja peale. Ja lõpus tantsisime me kõik puntratantsu. Väga kahtlane.

Aga täna sai ratastega tööle sõidetud ning siis peale tööd otse Kakumäele jälle uhatud. Tunnike mere ääres veedetud ja ujutud, siis läksime emaga Kapten Flinti (austerservikushnitsel ja majakook olid päris maitsvad ning koht ise on oma meretemaatika ning puulaudade ja toolidega igati lahe) ning siis kimasime koju. Igati sportlik värk.

Well ja eksami olen saanud 58 punkti ja lävendipunkte mul siis 65. Ma loodan, et see tähendab seda, et võin end tasulisele kohale ikka ajada nagu plaanis oli. Pretty please?

Ja näite... see üks elukas, kellest ma siin ükskord kirjutasin, on juba üle Eestilist kuulsust kogumas. Juba kirjutatakse Delfiski - http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=10757865
Olge siis ettevaatlikud!

Hetkemuusika: The Cure - Friday I`m In Love

teisipäev, juuli 12, 2005

muuhulgas soovitan soojalt

Tööl oli ühel inimesel JÄLLE sünnipäev. Täielik müstika kuidas on nii palju inimesi seal, kellel on järjest sünnipäevad.
Aga see selleks.
Ega mul tegelikult midagi erilist polegi siia kribada. Eile jõudsin 1/4-st plaadist Roosast Pantrist vaadatud. Jätkuvalt sama tore vaadata kui lapsepõlves.

Homme saab üht asja näha. Saab näha, kas üks lause tähendas midagi või mitte. Kaldun arvama, et minu jaoks ei saa see ilmselt midagi tähendama, aga mine sa tea. Aga eks homne päev toob selgust. Sõltub ju seegi mõndadest teguritest tegelikult.

Ja kellel õhtuks plaanid puuduvad, neil soovitan kindlapeale teha lahti telekas, TV3 kell 21.30 ning vaadata filmi "Boys Don´t Cry". Tohutult-tohutult hea film on see. Põnev, ääretult-ääretult kurb ja hullult masendav kuid samas mingil määral ka ilus. Ja tõestisündinud loo põhjal. Veelkord - soovitan! Tegemist tõepoolest väärt asjaga ning Hilary Swank sai oma kuldmehikese vägagi teenitult.

Ooh. ja see nädal toob kinno Hitchhikersi :D

Hetkemuusika: U2 - Electrical Storm (üks parimaid)
...
let's see colours that have never been seen
let's go to places no one else has been
You're in my mind all of the time
I know that's not enough
if the sky can crack
there must be some way back
to love and only love

pühapäev, juuli 10, 2005

Eru avita!

Juba 1,5 tunni pärast hakkab ajaloo sisseastumiseksam!
Jalad värvisevad all nagu haavalehed, sisikond pöörleb ja igati on õudne tunne. Totaalne paanika! Eru tule appi!
Vähemalt sain öösel magatud (kui viimased pool tundi välja arvata)
*jätkab oma hädajoru mööda tuba ringi trampides*

EDIT! Nüüd on siis meil kõik koledad katsumused möödas. Test oli absoluutselt liiga nõme. Üsnagi palju oli selliseid asju, mille õppimisest on terve igavik möödas ning osad ei tulnud lihtsalt suure pabistamisega meelde. Aga vestlus läks üsna sõbralikult mu meelest. Julgustas nende viimane lause: "Sügisel siis arvatavasti kohtume". Aga nad polnud mu testi ju sel hetkel veel näinud. Sellega nad ilmselt leppisid, et ajaloo riigieksam oli 60. Ja muuga tundusid ka rahule jäävat.
Oo Eru... ma nii tahaks sinna sisse saada. Please? Pretty please?
Nüüd siis aga jälle kannatust ja pöidlad pihku.
Enesetunne on kusjuures veel siiani imelik. Selline sültjas.

Aga muidu oli taaskord selline tunne, et kink on kuuse all :D Ja shopata oli tore. Sain ühe igati ninnu-nännu pildiga koti :D

Hetkemuusika: Coldplay - Yellow (sellest laulus ja neist sõnadest ei väsi kunagi)

a day before tomarrow

Kuna ma veel praktiliselt ei olnud seekord Keskaja turule jõudnud, siis otsustasin hommikul silmi avades selle vea parandada ja end linna kohale ajada. Taaskord käis mõnus keskaegne melu, turistidest oli kõik pungil ning tervelt 5 korda suudeti mulle maasikaid pakkuda. Mõtlesin, et kui keegi veel tuleb, siis teatan, et mul on maasikate vastu allergia. Aga õnneks ei läinud seda taktikat vaja. Ja siis oli üks hästi armas Rootsi pisitüdruk, kes oma isa käekõrval jalutades oleks justkui mõnest Lindgreni raamatust välja astunud - tal oli kaenla all üks pehme mänguasi ning käe otsas rippus õige pisikene sinine kohver ning teine käsi oli kõvasti-kõvasti isa pihku pigistatud. Järsku hiilis mulle kusagilt ligi teadagi kes ja saigi ülejäänud päev mõnusasti tema seltsis veedetud. Mõnusad 24km ratastel ning ülimõnus esimene sulistamine sel suvel Kakumäel :D Sinna polnud mu jalg sattunud aastaid. Nüüd aga siis uus avastamisrõõm ja kohe nii vahva avapauguga.

Nüüd aga sütel grillitud kala, siis ohtralt ajalugu ning siis võibolla alustan ka Roosa Pantri multikate (mille ma lõpuks omale DVD näol soetasin) maratoni, mis katkeb ööseks ning jätkub homme õhtul. Aga see kõik ei pruugi tingimata selles järjekorras toimuda :D

Hetkemuusika: väga-väga kirju. Ühelt poolt pobisen omaette ajaloolisi tarkusi, teiseltpoolt kummitab mälusopis teatud põhjusel ja südames valitseva rahulolu tõttu "It´s beginning to look a lot like Christmas" :D ning kolmandaks mängib päriselt taustaks mu lemmikbände Ivy "Tess Don´t Tell"

laupäev, juuli 09, 2005

Lenny ja muu

Hommik möödus ringi kolamise tähe all. Sain lõpuks ometi suure Keskmaa kaardi oma toa seinale. Jäin küll tervelt 92 krooni võrra vaesemaks, aga no see oli ju see kaart, millest ma Soomes kunagi ilma jäin.
Ja Õnnepalees olid jälle pulmad. Seal on peaaegu iga kord pulmad, kui mööda lähen. Kohutavalt armas on neid õnnelikke inimesi seal vaadata.
Võtsime aga õhtul rattad koos emaga ja põrutasime Lennyle. Leidsime äärmiselt hea koha. Laotasime aga teki maha ja nosisime shokolaadi ning kuulasime muusikat. Aga lõpuni vastu ei pidanud, sest Lenny oli tõepoolest igav. Ainult üks vana hea lugu selle aja sees, kui teda kuulatud sai. Ja rahvas, kes üleval tribüünidel paistis, ei paistnud ka mingeid vaimustuse tunnusmärke üles näitavat. Ainult üks tüüp paistis kaasa elavat. Ka nüüd on näha, et rahvas, kes parasjagu kontserdilt koju tuleb, on kuidagi loid. Kellegil ei paista olevat seda head energiasädet mis peale head kontserti olema peaks. Ja Soul Militia oli totaalne kräpp. Aga nemad ei meeldi mulle nagunii. Ütleks hoopis, et peaesineja oli Ruffus, kes esinesid kõige varem ja kes olid kõige lahedamad. Laulsin isegi kaasa. Aga täitsa hull kuidas kõik kohad on autosid täis. Absoluutselt kõik vähegi tühjad augud ja tänavaääred.

Ja üldse on nii, et vahel tahaks nutta, vahel naerda ja vahel täiest kõrist kisada. Ilgelt nõme kuidas mõned pealtnäha pisikesed sõnakõlksud (vahest isegi poolnaljaga öeldud???) vahel niimoodi haiget võivad teha. Aga vähemalt on see jätkuvalt märk millestki. I´m feeling... i´m breathing...

Hetkemuusika: Claire`s Birthday - Venus

mõmmibeebiga vanalinnas

Eila õhtul, pool tundi enne asja algust, haarasin emal käest ja tirisin ta vanalinna, et lõpuks ometi minna Mart Laari poolt veetavale jalutusekskursioonile "Kummaline ja kummituslik vanalinn"
Enne selle algust kohtasin Sirellat, Kala ja Liiliatydrukut. Kellest viimane ei tundnud esialgu PRUUTI ära :D (which reminds me... jei, juba nädal pulmast :D )
Siis suundusin koos emaga ekskursioonile. Ja äärmiselt vahva oli. Laaril huumorisoolikat jagus ja naerda sai palju tema värvikate kirjelduste üle. Kõik need okselood ja mardipäeva lood :D Ja ülivägamõnus oli hilisõhtul vanalinnas jalutada. Pluss eriti hää koht oli kui mingi purjus tshikk vaiksel tänaval karjus: "Näe, Mart Laar!" Ja kõik naersid kõhud kõveras.
Ja päris palju tuttavaid nägusid oli ka ekskursioonile tulnud. No näiteks Ularie oli seal ja üks mu naabritest ja siis veel üks minu endine õpetaja koos oma perekonnaga, kes mu kohe toredasti ära tundis. Aga õnneks asi sellega piirdus :D
Nüüd on päris kahju tegelikult, et mu nüüdseks juba endine klassijuhataja omal ajal Laari meile rääkima ei kutsunud. On nad ju äärmiselt suured sõbrad.

Porgandishampoonil on imehää lõhn. Nüüd aga rattasõidupükse otsima.
Ja eks näis kas õhtul Lennyt ka aia taha kuulama või mitte.

Hetkemuusika: Gorillaz - Dare

neljapäev, juuli 07, 2005

kuhu jääb peace, love and understanding?

Maailm on hulluks läinud! See on ju lausa kohutav mis toimub. Üks terroriakt teise järel. Milleks tappa süütuid inimesi? Mis kasu on sellest, kui öeldakse, et vastutuse selle teo eest võttis see ja see rühmitus. See ju ei anna suurt midagi. Ainult teadmise, et nemad olid seal taga. Neile rühmitustele endale oleks see justkui suur kekslemine ja hooplemine, et vot, meie tegime seda. Meie. Aga kätte saadakse neid närakaid ju harva. Mis tunne oleks terroristidel, kui neile endile terrorit tehtaks?
Jube. Lihtsalt jube. Kuhu siis jääb Peace, Love and Understanding?

Hommikul oli tööle minnes naljakas. Mingi plika oli teisele plikale järgnenud ning sellesse ää armunud. Kisas üle tänava, et ta on bi. Oli veel kusagilt teisest linnast Tallinnasse sattunud ja ei leidnud õiget teeotsa enam üles. Ja tahtis hirmsasti pissile minna. Jne jne. Ühesõnaga juttu jätkus tal kohe üsna kauaks. Ja trollipeatuses nägi veel ühte plikat ja armus juba sellesse ka ära. Täielik nali oli. Jumal tänatud, et õige troll hiljem tuli, muidu oleks veel selle peale roninud ning tee tööle kaasa sõitnud ja pläkutanud. Huvitav kas oli niisama kergelt totu või siis laksu all?

Ja bloody hell... kas nagu korralikke ujumisriideid on raske saada või mis? Jooksin pooled poed läbi, aga ei midagi põnevat. Peab otsingud linnatasemele edasi viima. Aga vähemalt suutsin 5 minutit enne poe sulgemist ühe pädeva leiu teha ning ainult 49 eekuga hää suvise pluusi soetada. Jei! Ja Kristiine Keskuse keskele tuleb Scotland Yard :D See koht oli vanasti ülihea. Vähemalt Merepuiestee oma küll. Aga siis muutusid esinejad kräppiks. Aga huvitav siiski, et kas Kristiines hakkavad ka õhtuti live-esinemised seal toimuma?
Sisseastumiskatse lähenedes hakkab kerge paanika tekkima. Peaks äkki Panic Productionsile helistama?
Ja huvitav kas Hitchhikersile toimub ka ühine kinokülastus? Nagunii tahavad seda ju kõik näha.

Hetkemuusika: Orange Range - Shanghai Honey

kolmapäev, juuli 06, 2005

siitsealt ja keskpõrandale kokku

Sai siis ükspäev vaadatud "Spirited Away´d" ehk originaalis "Sen to Chihiro no kamikakushi". Ikka tohutult-tohutult hea anime oli. Ma pole neid varem just eriti palju vaadanud. Ilmselt seepärast, et kunagised animeseeriad, mida saksa satkanalid näitasid, olid küll täielik kräpp.
Aga see oli ikka ülimalt nunnu. Lugu oli hea ning kõik foonid olid fantastilised ja veel paremad. Muusika oli ka kiiduväärt. Ei oska hetkel enam midagi lisaks öelda. Mõni jaapanikeelne sõna jäi ka ehk meelde. Ma pole küll siuke japanofiil nagu Akro, aga siiski-siiski peitub ka minus seda juba kes teab mis ajast alates. Vanemad on mulle rääkinud mingeid kahtlaseid lugusid :D Tahaks nüüd "Princess Mononoke´t" kah näha. Kokkuvõttes filmile 9/10-st Ja ülitore, et see kuldmehikese omale näppas. Kuigi seda "Ice Age´i" arvelt.
Ja veel olen vahepeal ära vaadanud "Eternal Sunshine of the Spotless Mind" ja "The Butterfly Effect". Mõlemad jätsid väga sügava mulje. Mõtteid veel kogun, aga hindeks saavad mõlemad 9,5/10-st
Hea uudis on see, et suutsin eile ajalugu õppida ning täna ka natukene :D
Aga muidu mõtlen ikka lolle mõtteid ning aeg-ajalt mõtlen, et peaks omale ühe tou vastu pead andma nende eest :D Aga ei saa midagi parata.
Ja folgi kava on päevade kaupa üleval. Jippikaikjee.
Ja kas te juba teadsite, et Muhu saarele viib troll? OK... tegelt veel mitte, aga võibolla kunagi siiski, sest seda ma ju unes ikkagi nägin. Ilmselt olid mul siisi mingid "Spirited Away" tagajärjed :D
Ja kõht on maasikaid täis. Terve peenar juba punendab :D

Hetkemuusika: The Hives - Hail Hail Spit´n Drool

esmaspäev, juuli 04, 2005

mõtelda on mõnus

Eila õhtul sai veel Live8 ülekandeid kuulatud.
Hommikul aga oli räige larpipohmakas, mis kestab veel siiani.
Tööle sai rattaga mindud ning lõuna ajal Stromkale piknikule mindud. Päris mõnus oli vaadata tõeliselt sooja ilma nautivaid rannainimesi ning merd ja adrulõhna ninaga veetud. Ja vaadata kuidas hobuseid tuldi randa ujutama ning kuidas koerad suurest heameelest karglesid jne
Ja töökoha peaaegu et naaberaias oli põder :D ning hiljem lugesin uudistest, et tervelt kolme põtra aetakse taga.
Ja bloody hell... kas on mingi uus trend või mis, aga iga jumala kord kui ma lähen poodi (ükskõik kas Prisma, Rimi või Viru Keskus), siis lastakse taustaks Air´i. Kas nad tahavad sellest shopingumuusikat teha või mis?
Muidu aga meenutan ikka ja jätkuvalt nädalavahetust :D Ning mõtlen niisama igasugu lolle ja vähem lolle mõtteid :D Tahaks jubedamalt näha ka neid pilte mida Anni tegi. Ja hell kui kahju on sellest, et Libal ei õnnestunund seekord tulla pilte tegema. Nüüd pole pulmaalbumisse suurt midagi panna :(
Yummy... kõht on kama täis :D Magustoiduks vaatan ilmselt Spirited Away´d.
Ja mõtteist jookseb aeg-ajalt läbi silt: Hakka ometi ajalugu õppima! Aga homme ilmselt tõepoolest ka hakkan. Täna lasen veel larpipohmakal ja energiatulval möllata :D Mul on need kaks korraga kallal.

Hetkemuusika: Pulp - Do you remember the first time? (see kõlab mul vägagi tihti)

pühapäev, juuli 03, 2005

happy-happy-joy-joy :D

Tegin mina hommikul silmad lahti (tänu röövlitütar Ronjale) ning mis mina näen - pärg mu kõrval ning amulett kaelas. Oh seda õnne! Abiellusingi :D
Hildegard Areniga. Jei!

Tegelikult oli hirmtore. Hoolimata igasugustest vahepealsetest aukudest ja peaaegu olematust pulmapeost.
Ja minu röövijad olid ikka ülilahedad. Erakordselt lahedad.
Ning lõpp hea, kõik hea.
Nüüd mesistele nädalatele :D

Mingi hullem energiatulv on sees. Võtab vist maharahunemiseks aega natukene.

highway of life