highway of life

Evakueerunud eksistents

Lause hämmastav mis mõtteid võib mõelda siis, kui jalutad. Kui vaid suudaks need kohe kirja panna, siis võiks neist lausa raamatu kirjutada. Koju jõudes on need kahjuks juba suuremas osas kadunud. Ühel hetkel oli maailm vaat et peaaegu täiuslik. Maailma ilusaim hoov, taustaks mängis pianist Amelie muusikalisi teemasid ning pilved keerlesid pea kohal justnagu moodustaksid karumõmme. Amelie otsis oma Ninot. Aeg justkui peatus. Edasi aga tiirles see märgataval kiirusel. Alkohol ladestus inimestes piisavalt kiiresti. Niisama juba piisavalt bitchivad muutusid veel hullemateks. Amelie ei rõõmustanud nende keskealiste naiste ülevoolavalt vulgaarse käitumise üle noore Nino läheduses.
Faas 2 jõudis kätte. natukene liiga kiiresti.
Mispärast on alati 2 häda - kas osatakse asjale läheneda või ei osata asjale läheneda? See Amelie ei oska. Ta kannatab vaikselt. Kas jälle vale inimene? Ei saa olla. Pole õigeid ja valesid. On vaid see, mida süda ütleb. Pealegi ei saa kõik olla kadunud, kui pole õieti proovinudki. Alati jääb võibolla. Tuleb õppida. Õppida asjale lähenemist. Proovida.
Appi tõttab tütarlapste päästja shokolaadijook. Irooniliselt juures kaneelipulk, mille järgi nädal janunetud.Veel enne kella "12" tõttab Amelie minema, et mitte kõrvitsaks muutuda.
Amelie unenägu lõppes teisiti. Oodatud lõpp jääb tulemata. kuigi on pärast asjal õige kõla, jääb võpatusele järgnenud ootus valeks.

posted by me @ 12:11 AM