highway of life

minu nädalavahetus

Nädalavahetusel toimunud muljed lühikokkuvõttes:

Reede.
Üritus nr1 - mega, mega, mega!!! :D Sõnad on siinkohal ilmselt üleliigsed. It´s all in the heart. Üritus nr2 - ka täitsa tore. Mõned uued/vanad näod jälle üle nähtud. Aga... UNI!

Kokku magatud tunde: 2-3 (???). Põhjus: liiga pikale veninud partyd + annoying Hartnett varajastel hommikutundidel + üleüldse olin niiiiiiiii unine, et magada lihtsalt ei saanud. Veider, aga nii see oli.

Laupäev.
Sõit - fun. Good company. Eriti ürituskoha tagaotsimine ning viis korda teelõikudel edasi-tagasi sõitmine ning silmade punnitamine, et õiget kohta märgata.
Kalapüük - hunniku inimeste peale saagiks kaks tugevat ahvenaklutti. Esimese korra kalastajad VS profid ning tulemuseks 2:0. Täitsa piinlik :D Tuul. 2-3 topsi hõõgveini hakkas tühja kõhu peale liigagi hästi. Alpi saapad pidasid vett ja vilet, samas kui enamusel olid jalad esimese paari minutiga märjad.
Afterolek - kohale jõudes tundsin end kui lumises Maakonnas viibivat. Hiljem lisandus veel üks muu mõte. Näis, kas meie omad selle kunagi ka teoks teevad oma hullustes. Kokku liita mehed (või vähemalt üks neist) ja alkohol ning tulemuseks ainult sex-talk ja sebimisjutud mõndade isikute vahel ning tühjade õllepurkide loopimine ja julm karjumine.
Külaskäik naabertallu - super! tahaks ka sellist kujundamisnutti (aga asi võis ka olla selles, et tegemist oli siiski toredate kunstiinimestega) ja koerad olid ülinunnud ja marakratid :D
Tagasisõit - teise companyga. not so fun at all. Kohati tundus nagu oleks läbi saanud mõni suursündmus a´la oscarid või presidendi vastuvõtt. Ainult kommenteerimise all olid teiste
perekonnad.

Päeva miinus - ammu planeeritud viimane austusavaldamine Lennartile jäi ära, sest tagasi Tln-sse jõudsin tund peale seda, kui kiriku uksed suleti :(

Pühapäev.
Lennart Mere matusetseremoonia oli ilus. Jälgida seda paljude kaasmaalastega Vabaduse väljaku ekraanidelt ning rongkäiku oma silmaga. Eriti meeldisid kõnede seas peapiiskopi Põdra kõne ning Jaan Krossi järelhüüe Üksküla poolt ette kantuna. Kui veel hommikul oli kuidagi külm ning talve moodi, siis peale tseremooniat kippus ilm minema päikeseliseks ja õhus oli tõega
tunda kevadet. Ilmselt austusavaldus kadunukesele ilmataadi poolt. Siiani on harjumatu, et teda enam pole. Ma ei tundnud presidenti, polnud temaga kunagi ühtegi isiklikku kontakti isegi mitte, kuid ometigi oli ta minu jaoks inimene suure algustähega. Keegi eriline, tark, huvitav ja silmapaistev ning kelle tööd ja tegusid võis imetleda. Kõik temas kiirgas soojust, mida peegeldus teistelegi. Lihtsalt üks fantastiline eestlane, kellest jään sügavalt puudust tundma ning igavesti
mäletama.Olgu see minu järelhüüdeks talle.

posted by me @ 6:49 AM