highway of life

brainwashed

Mõnes mõttes on täna äärmiselt kohutav päev olnud. Nägin kahte autoõnnetust. Esimesel juhul ajas üks rekka mingi betoonjulla keset autoteed, sest see jäi talle rataste vahele. No ja sinna see betoonjulla jäigi - otse keset sõidurida. Kuna autojuhtidel oli seda ilmselt äärmiselt raske eristada asfaltteest ning niimoodi põrutaski üks täiel jõul oma alusega üles selle. Hirmus kõva laks oli. Autopõhi sai ilmselt korraliku lataka ning juht ka ilmselt ilma kõva põrutuseta ei pääsenud.
Teine juhtum aga oli koledam. Õnneks täpset õnnetuse hetke ei tabanud, vaatasin tol hetkel mujale. Küll aga meest, kes autoga pihta sai ning kes otse ülekäiguraja kõrval asfaltteel teadvusetult suures vereloigus lamas. Vaatepilt ise oli muidugi veel hullem, aga detailselt ei ole ilus kirjeldada. Kardan, et eluvaim talle sisse ei jäänud. Muidugi kindel ei või olla, ehk oli tal natukenegi õnne. Selline pilt sööbib tahest-tahtmata mällu ning sellelt on raske mõtteid eemale saada. Selliseid asju juhtub iga päev, aga et nii lähedalt inimese hinge vaakumist näha... *võdistab õlgu* Shokk pikemaks ajaks.

PS! Today is my one hundred and eleventh birthday *ptüi* post!
I don't know half of you half as well as I should like, and I like less than half of you half as well as you deserve :D

posted by me @ 9:11 AM